Kirjutas Elisabeth Kungla, mälestuseks pere esimesele hundile, Komissar Kätsule (2001-2009).

Eks ikka kõik koerad lähevad taevasse..

‘.. sest et tema jookseks rahumeeli üle meie haudade.’

‘ja kui tal mõni kont hambusse jääks, siis näriks seda ka, nii et..’

Komissar Kätsu
Komissar Kätsu

‘Mäletad, kui me nagu jõhkrad verejanulised koerapiinajad läksime teisele poole jõge ning käskisime kutsikal endale järele tulla? Ja see vaeseke kiljus ja vingus ja oli täiesti ahastuses ja meie naersime ja ühtäkki käis üks plärts ning koer oli vees ja ujus meie poole. Tema esimene julgustükk.’

‘Ja ükskord pani ta paadisillalt vette. Ta sukeldus. Ta oli paar sekundit vee all. Tuli välja ja hüppas uuesti.’

‘Ning siis ta ronis meile vaatetorni järele, endal jalad all värisedes ja puha.. aga ta ei saanud ju ometigi üksi alla jääda.’

‘Ja kui lollilt aus ta oli! Ta mitte ei üritanudki lauapealt vorstijupi näpata. Äärmisel juhul lükkas kass selle talle ette, mõeldes: ”säh jobu, kui sa ise ei julge võtta.” ‘

‘Tema arvele läheb üks murtud käeluu, ühed lõhki rebitud püksid ning terve pere jalanõud. Ja mitte ainult pere..’

‘See oli armas, kui ta vaikselt tuli ja hakkas varbaid lakkuma. Või kui ta tuli öösel ning surus oma koonu Su pea juurde ning enamvähem palus, et teda kõrva tagant sügataks.’

‘Nii armas koer! Nii nunnnuu.. kas ma võin talle pai te-‘
‘EI! Tähendab.. ei.. ära lihtsalt.. ei..’

Komissar Kätsu
Komissar Kätsu

Alati kodust lahkudes sai Kätsule sõnad peale loetud. ‘Valva maja ning ära pahandust tee.’
Viimane kord ütles emps Kätsule: ‘Valva kodu ning ole kena, käi maja tolmuimejaga ka üle.’
Ta tegi seda nii sujuvalt ja emotsioonitult ja ma mõtlesin, et ju siis..

Truu. Lollilt aus. Ustav. Tark. Enneolematult julge. Armas. Karvane. ILUS!

Ta lihtsalt ei olnud üks nendest lollikestest, kes sulas poolvõõra kätevahel ühe vorstijupi pärast. Muidugi oli tema arvates temal eesõigus alati uksest sisse minna. Ja oi kuidas ta kisas, kui tema nõnda nimetatud ’inimkari’ natuke laiali valgus – siis algas selline kokkuajamismissioon, et vähe pole. Ise ta vist end koeraks ei pidanud. Pigem midagi alpinistile lähedast.. või sukeldujale. Vahepeal oli tal skafander, siis oli ta kosmonaut. Ja kui tema õed-vennad pottide ja pannide kokku löömise peale jooksu pistsid, siis jooksis Kätsu otse pottide ja pannide suunas. Kui teised koerad jooksid ühes koos, siis tema pani põllupoole ajama. Ja kanadelt sai ka peksa.

ja.. ja.. veel palju, palju.. palju asju.

Võiksin ma Sulle veel ühe hästi suure kallistuse teha ning musi koonu peale ja öelda, et Sa oled nii armas, nii tore ja üleüldse parim ja et ma suisa armastan Sind.

Komissar Kätsu
Komissar Kätsu
Meid võib jälgida ja laikida
Meie pere esimene sakslane Kätsu, kelle alter-egoks on Naaskel
Tagged on:         

Kui sulle meeldis see lugu, siis palun laigi ja jaga ka.

Facebook0
Facebook
YOUTUBE